R.E.M.

10.novembril 2017 tähistatakse plaadi "Automatic For The People" 25-ndat aastapäeva ning antakse plaat välja 4-kettalisena, kus lisaks täispikk kontsert, pildialbum ja 20 avaldamata lugu, mille hulgas "Photograph" featuring Natalie Merchant, "Mike’s Pop Song" ning "Devil Rides Backwards".
Jutu autor ja esmane lisaja:
Kaarel - kaarel_a@yahoo.com 14.09.2003 - 12:31
Viimati täiendatud:
Tõnu - tonu@allstarz.ee 14.09.2017 - 18:59
Välismaine artist, Ansambel, Rock

R.E.M.-i peetakse viimase kahe aastakümne üheks mõjuvõimsamaks bändiks. On nad ju inspiratsiooni ja eeskuju andnud tervele generatsioonile Ameerika alternatiivrokibändidele. Peale on R.E.M.-i sündi 1980-ndate algupoolel on see nelik müünud kümneid miljoneid albumeid üle maailma, väikestest klubidest ja kolledžiraadiost on jõutud staadionitele ja MTV-sse ning seda kõike ilma, et oleks tulnud loobuda tegemast muusikat, mis neile endale meeldib ning minna kompromissidele ärilise edu huvides. R.E.M. pole kuulsuseni jõudnud haipimise ja paari juhusliku hiti läbi. Neid viis edule pikk ja tõsine vaevanägemine ning pühendumine oma muusikale.

R.E.M.-i juured ulatuvad tagasi aastasse 1979, kui Georgia ülikooli tudeng ja kirglik albumikollektsionäär Michael Stipe kohtus plaadipoe müüja Peter Buckiga. Neist said toakaaslased ja varsti moodustatigi bänd koos teiste tudengite Mike Millsi ja Bill Berryga, kes olid koos jämminud juba keskkoolist saadik.

Peale esinemist ühel peol Stipe’i ja Bucki korteris 1980-nda aasta aprillis, otsustas bänd jääda nime R.E.M. juurde ning kohe alustati ka esinemist kohalikes baarides, muuhulgas ka legedaarses 40 Watt Clubis, millest sai nende põhiline esinemiskoht. Paari järgmise aasta jooksul mängis bänd edasi baarides ning tegi ka mõned lühikesed tuurid ümbruskonnas ning lindistas ka pisut materjali, muuhulgas ka singli „Radio Free Europe“, mida kolledžiraadiotes päris usinalt mängiti.

1982. aasta maikuus kirjutas R.E.M. alla lepngule pisikese indie-labeliga I.R.S. Records, mille alt ilmutati EP Chronic Town, mis underground-ringkondades tekitas pisut tähelepanu. Nelik suutis koolist välja kukkuda, mis andis neile aja tihedamalt tuuritada ning plaadistada oma esimene kauamängiv. Debüütplaat Murmur ilmus 1983. aasta aprillis. Pomisetud ja mõistatuslike sõnadega ning akustilise kitarriga album hakkas vastu mainstreamile, võites kriitikute tähelepanu ja kolledžiraadiotes mängimist, kuid vähe müügiedu.

Peale pikemat tuuritamist naasis R.E.M. 1984. aasta aprillis albumiga Reckoning, mis oli karmima kõlaga ja millelt tuli peaaegu-hitt „So Central Rain“. Peale 1985. aasta Fables of the Reconstructionit oli R.E.M. ilmselgelt sõiduvees, paljud uued bändid omandasid sarnase stiili ja suhtumise ning Fables ise müüs mitusada tuhat koopiat.

Pidev tuuritamine albumite reklaamiks seadis mehed pinge alla ning bändi tulevik tundus olevat üsna tume, liikmetel oli stress ning omavahelised suhtedki polnud kõige paremad. Siiski suutis bänd mingil moel oma erimeelsused lahendada ning 1986. aastal üllitati Life’s Rich Pageant, mis sisaldas nende esimest edukat singlit „Fall On Me“. Hoolimata ootustest, et nüüd murrab bänd lõpuks massidesse, jäi R.E.M. siiski veel kolledzirockibändiks, kuigi ka plaati saatis müügiedu.

R.E.M.-i suur läbimurre saabus hoopis järgmise albumiga, 1987. aasta poliitiliselt meelestatud Documentiga, mille produtseeris Scott Litt, kellega jätkati koostööd järgmised 10 aastat. Album tungis Top10-sse sai plaatinaplaadiks tänu hittsinglile „The One I Love“, millele sai osaks tohutu mängitavus kommertsraadiotes ja MTV-s. vahepeal jõudis I.R.S. ilmutada B-poolte kogumiku Dead Letter Office, mis sisaldas ka kõiki Chronic Town EP lugusid.

1988. aastal üllatas R.E.M. fänne, sõlmides lepingu suurfirmaga Warner Bros., mis ilmutas samal aastal nende järgmise albumi Green. Raadiotes paljumängitud singlitega „Stand“ ja „Pop Song 89“ sai R.E.M.-ist lõpuks laialt tuntud nimi, Greenist sai mitmekordne plaatinaplaat ning nende tuuri kontserdid Põhja-Ameerikas, Austraalias, Jaapanis ja Euroopas olid publikust tulvil.

R.E.M.-i tähtsus kasvas veelgi peale 1991. aasta albumit Out of Time, millest sai nr.1-album nii USAs kui Suurbritannias ja millelt pärinevad singlid „Losing My Religion“ ja „Shiny Happy People“. Albumit müüdi üle viie miljoni ning see võitis mitu Grammyt. Laulja Michael Stipe, kes oli nüüd ilmselgelt grupi liider ja esindaja, tõstis esile oma poliitilisi vaateid, näiteks ilmus ta MTV muusikaauhindade jagamisele poliitilisi tekste kandvate T-särkidega. R.E.M. oli nüüd superstaarid, üks nn. kommerts-alternatiivse rocki liidritest.

Justkui reaktsioonina Out of Time’i superedule, oli R.E.M.-i järgmine, 1992. aasta album Automatic For the People vähem kommertslik ning sisaldas laule, mis olid sünged, väheprodutseeritud ja enesevaatuslikud laulud. Selline kompromissitu käik teenis bändile rohkem austust ja imetlust ning võitis juurde uusi fänne ja tegi headmeelt vanadele fännidele, kes olid kartnud, et bänd kommertsialiseerub. Siiski tuli ka sellelt albumilt raadiohitte nagu „Everybody Hurts“, „Drive“ ja „Man on the Moon“.

1994. aasta Monsteriga oli R.E.M. jälle teistsugune, uus album oli rohkem nurgeline ja rockilikum kui eelmised albumid. Seda peetakse Stipe’i reaktsiooniks oma lähedase sõbra Kurt Cobaini surmale. Monster lendas nr.1-ks ja singlid „What’s the Frequency Kenneth“ ja „Star 69“ säilitasid R.E.M.-i positsiooni 1990-ndate ühe populaarsema alternatiivrocki bändina. Albumi ilmumisele järgnenud tuuri saatis paraku ebaõnn, bändi tülitasid terviseprobleemid. Bill Berry oleks aneurüsmi tagajärjel peaaegu surnud, Michael Stipe kannatas songa käes ja Mike Mills pidi kõhuprobleemide tõttu minema operatsioonile. Nende tagasilöökide kiuste ei andnud bänd alla ja mängis üle maailma väljamüüdud staadionitel.

Tuuri lõppedes hakkas stipe tegelema filmikunstiga, Peter Buck samal ajal esines gruppidega Tuatara ja Minus Five ning produtseeris albumeid mitmetele rockbändidele.

Pärast Warner Bros.-iga uue lepingu allkirjastamist naasis R.E.M. 1996. aastal albumiga New Adventures in Hi-Fi, millel olid uued lood, lindistatuna live-ina Monster-tuuri soundcheckides.

1997. aasta sügisel teatas trummar Bill Berry, et peale 17 aastat otsustas ta R.E.M.-ist lahkuda, et veeta rohkem aega koos oma perega.

Järgmise aasta oktoobris ilmus Up, kogumik R.E.M.-i rockballaadidest, mille produtseeris Pat McCarthy.

2001. aasta mais üllitas R.E.M. oma kaheteistkümnenda albumi Reveal.

REM on võtmas kokku oma 15-aastast karjääri uue Best Of albumiga, mis lausa kubiseb hittidest. Alustada võiks siin juba klassikasse kuuluvate lugudega “Losing My Religion”, “Man On The Moon” ja “What's The Frequency Kenneth?” ent siin kõlab ka päris uusi lugusid nagu singlina ilmuv ”Bad Day” koos selle loo videoklipiga. Uue plaadi ametlik nimi on: "In Time: 1988-2003, The Best Of R.E.M. "

05.jaanuaril 2004 ilmub singlina kogumikalbumilt teine täiesti uus lugu “Animal“ ja singli annab välja WEA Records.

16.märtsil 2004 ilmub ansambli R.E.M. DVD "Perfect Square", mille annab välja Warner Bros. Põhiline materjal pärineb 2003 aasta 19.juulil toimunud kontserdilt Saksamaalt Weisbadeni Bowling Greenis ning DVD sisaldab 23 lugu. Rariteetsematest lugudest pakutakse 1985 aasta albumilt lugu "Maps and Legends" ning seni ilmumata vanemat lugu "Permanent Vacation". Uuematest hittidest näeme mõlemat viimast singlit "Bad Day" ja "Animal" ning loomulikult ansambli kullavara nagu "The One I Love", "Orange Crush", "Country Feedback" ja lõpuloona kõlab "It's the End of the World As We Know It (And I Feel Fine)".

2004 aasta sügisel tuli ansambli järgmine stuudioalbum Warner Bros väljaandes. Plaat "Around the Sun" ilmus 04.oktoobril ning esimene singel "Leaving New York" eelnes sellele 27.septembril. Albumi on produtseerinud ansambli liikmed koos Pat McCarthy’iga. Laulja Stipe on avaldanud ka uue kontserttuuri algusajana septembri 2004. Bändi solist Michael Stipe teatas, et nende järjekorras 13. album on üks poliitilisemaid aga ka nende kõige süngem lugu sisaldab pisikest lootusekiirt. Bändi produtsent Pat McCarthy ütles, et uus albumiga kavatsevad nad üllatada oma fänne ja shokeerida teisi. Album sisaldab ka lugu Final Straw, mis kirjutati iraagi sõja ajal. Teise singlina tuli siit plaadilt lugu "Aftermath".

07.jaanuaril 2005 alustas ansambel Euroopa kontsertidega Lissabonist ning jõuti peagi ka Eestisse. Kolmanda singlina tuli aga 13lt plaadilt lugu 'Electron Blue' ning 11.juulil 2005 ilmus singel 'Wanderlust'.

R.E.M. on bänd, kes tutvustamist ei vaja. Septembris 2006 välja antud kogumik “And I Feel Fine-The Best Of I.R.S.Years 1982-1991” sisaldab bändi parimaid palu nende karjääri algusaegadest, siit leiduvad sellised lood nagu “The One I Love”, “It’s The End Of The World As We Know It (And I Feel Fine)” ning “Talk About The Passion”. Limited edition boonus cd’lt leidub mh. kolm Bostoni Paradise klubis 13.07. 1983 salvestatud lived, demoversioone ning eri mikes. Valdav enamus 21. loost on varem avaldamata materjal.
Samas ilmus veel ka DVD “When The Light Is Mine-The Best Of I.R.S. Years 1982-1987”, millel 2 tundi ja 6 minutit R.E.M.i algusaastate salvestustest näitab, et bänd oli juba 80-ndatel väga heas vormis. Dvd sisaldab varem avaldamata ”Wolves, Lower”, ”Radio Free Europe”, ”Talk About The Passion” ja ”Can’t Ger There From Here” The Tube tv saate livesalvestusi ja Old Grey Test tv salvestust ”Pretty Persuationist”. Üheks muud salvestust on nüüd esimest korda dvd plaadil.

Inspireerituna septembris 2006 välja tulnud seni avaldamata lugudega plaadist asus ansambel taas lindistama uut plaati ning stuudiosse asuti juba aprillis 2007. Ansambli 14-da stuudioplaadi produtseeris Jacknife Lee. Esmakordselt esitleti uut materjali 30.juunil 2007 Dublinis. Ettekandmisele tulid 'Horse To Water’, ‘Living Well’s The Best Revenge’, ‘I’m Gonna DJ’ ja ‘Until The Day Is Done’. Album nimega "Accelerate" tuli Euroopas välja 31.märtsil 2008 ning selle tutvustuseks avati spetsiaalne koduleht NinetyNights.com

Värske stuudioplaadi maailmatuur saab alguse 2. juulil Amsterdamist ning lõppeb 1. oktoobril Hispaanias Madriidis. R.E.M.’i värske album "Accelerate" jõudis esimese müüginädalaga Billboardi tabelis teisele kohale, tänaseks on plaati müüdud juba üle miljoni koopia. Albumi esimeseks singliks oli "Supernatural Superseious" ning juuni kuus järgnes "Hollow Man". Kriitikutelt on saanud plaat vägagi head vastukaja, ajakiri Rolling Stone peab Accelerate’i parimaks R.E.M.’i albumiks peale endise trummari Bill Berry lahkumist ja ütleb: "Tegemist on ühe parima plaadiga, mis R.E.M.’ilt kunagi ilmunud."

Juulis 2008 tuli välja animatiseeritud video poliitilisele loole "Man-Sized Wreath". R.E.M. jõudis 11. septembril oma 14. stuudioalbumi "Accelerate" tuuriga ka Eestisse, Saku Suurhalli. Käimasolev “Accelerate” tuur on välismeedias saanud tähelepanuväärselt positiivset tagasisidet. „Me tunneme ennast suurepäraselt!“ kinnitab ka karismaatiline laulja Michael Stipe intervjuudes. „Tulevik on meie“, kostab värske albumi esimesest loost „Living Well Is The Best Revenge“ ning isegi kui see pole otseselt teadlik avaldus, sobib see igal juhul hästi käesolevat tuuri iseloomustama. Lisaks uue albumi lugudele esitati Tallinna kontserdil ka valikut vanadest lemmikutest nagu „Losing My Religion“, „Man on the Moon“, „What’s the Frequency, Kenneth?“, „Shiny Happy People“, „Everybody Hurts“ jne. Erikülalisena oli R.E.M.’il sel korral kaasas Brooklynist pärit tantsulise indie-rocki punt We Are Scientists. R.E.M. tõi endaga kaasa ka heategevusorganisatsioonid Amnesty ja Oxfam.

27.oktoobril 2009 tuli duubelalbum "Live At The Olympia", millel lausa 39 lugu. Plaadile avati internetilehekülg http://www.remdublin.com/

Septembris lõpetas ansambel hoogsalt järgmise 15-nda albumi salvestamise, produtsendiks Jacknife Lee. Plaat ilmub 07.märtsil 2011 ja kannab grupi manager Bertis Downs ütluste järgi nime "Collapse Into Now". Plaadil on 12 lugu ning külalistena osalevad ansamblist Pearl Jam Eddie Vedder, Patti Smith ning Peaches. 19.jaanuaril 2011 esitleti esimest singlit "Oh My Heart".

21.septembril 2011 teatas ansambel, et nende tegevus on läbi ning tänati kõiki fänne keda R.E.M. muusika aegade jooksul on puudutanud.

14.novembril 2011 tuli ansambli karjäärist läbilõikealbum "Part Lies, Part Heart, Part Truth, Part Garbage: 1982 – 2011". Duubelalbumil kõlas 37 lugu ning lisaks kolm uut, mis salvestati enne ansambli laialiminekut. Viimane singel ja video oli "We All Go Back To Where We Belong".

20.mail 2014 tuli müügile digiplaat ja cd "Unplugged: The Complete 1991 and 2001 Sessions", millel akustilised MTV kontserdid kokku 33 looga.

28.novembril 2014 avaldas ansambel kuue dvd-kettalise karbitäie videomaterjali aastatest 1983-2007, nimeks "REMTV". 8.detsembril tuli müügile järjekordne singlikogumik "7IN – 83-88".

1.juunil 2015 tuli müügile dvd/blu-ray "R.E.M. By MTV", millel TV-ülekanded aastatest 1983 kuni 2008 programmidest "MTV Unplugged", "VH1 Storytellers", "MTV Video Music Awards" kuni bändi esitameseni "Rock and Roll Hall of Fame 2007".

R.E.M. bassist Mike Mills on komponeerinud oma esimese klassikalise muusika teose "Concerto for Violin, Rock Band and String Orchestra". Viiuldajaks on Robert McDuffie ning plaat ilmus USA-s 14.oktoobril 2016.

10.novembril 2017 tähistatakse plaadi "Automatic For The People" 25-ndat aastapäeva ning antakse plaat välja 4-kettalisena, kus lisaks täispikk kontsert, pildialbum ja 20 avaldamata lugu, mille hulgas "Photograph" featuring Natalie Merchant, "Mike’s Pop Song" ning "Devil Rides Backwards".

Muud huvitavat

Ametlik leht: http://remhq.com/