Arcade Fire on vägagi andekas kaheksaliikmeline Kanada indiebänd. Peale kitarri, trummide, klaveri ja bassi, mängivad nad näiteks viiulit, harpi, akordionit, mandoliini, ksülofoni ja muid huvitavaid instrumente.

Arcade Fire asutati 2003. aastal Montrealis, Quebecis, selles Kanada osas, kus suures osas prantsuse keelt kõneldakse. Kollektiivi "tuumik" koosneb abielupaarist - Win Butlerist, ameerika noormehest, kes Kanadasse muusikaga tegelema tuli, ning tema abikaasast Régine Chassagnest, Haiti põgenike perest pärit prantsuse keelt kõnelevast neiust. Kollektiivis lööb kaasa ka Wini vend Will Butler ja hulk teisi muusikuid: Richard Reed Parry, Tim Kingsbury, Jeremy Gara, Sarah Neufeld.

Arcade Fire'i suurimaks trumbiks on tõenäoliselt see, mis teeb neist orkestri - pillide ja inimeste rohkus, sest ansamblis kasutatavate instrumentide hulka ei kuulu ainult tavapärased kitarr, bass ja trummid, vaid ka klaver, viiul, vioola, tsello, kontrabass, ksülofon, kellamäng, süntesaator, metsasarv, akordion, harf, mandoliin. Nende muusikas on nii palju erinevaid kõlavärve ja emotsioone, et see võib esmapilgul silme eest mustaks lüüa. Samuti on üks kollektiivi omapära Win Butleri hääl. See kummastab, sisaldades endas kohati kogu maailma valu, kohati aga midagi äärmiselt joviaalset, jättes mulje puhtast ekstaasist, ekstaasist, mis tekib muusika enese tõttu ja vastu. Tema hääl on kriipiv ja poeb sügavale hinge, tekitades kas kõige ülevamat naudingut või suurimat agooniat, mida muusikast kunagi leida võib.

Arcade Fire’i jaoks pole rokkmuusika elu ja surma küsimus, maailmavaade ega maailmavalu. Isegi müüt ja ikoon ei ole. Nende rokk on skulptuurne moodustis õigetest ja kaalutletud helidest, teatav optimaalne sulam sobivatest koostisosadest. Pärast esimese 7 looga“ Arcade Fire“ ehk “Us Kids Know EP“ ilmumist 2003.aastal on kollektiiv võitnud mitmeid südameid - nii noorte kui vanade hulgas. Nende muusika läheb peale ka nõudlikule publikule ning suur osa fännidest on tulihingelised klassikalise muusika austajad.
Esimene täispikk album “Funeral“ ilmus 14.septembril 2004 ent laiemalt hakkas see maailmas levima 2005.aastal. Plaadi nimi on sellepärast selline, et plaadi valmistamise ajal hakkas surema terve virn bändiliikmete sugulasi ja sõpru. Kui seda kurba uudist mitte arvestada, siis läheb bändil hästi. Nad on väga hästi vastu võetud ja seda plaati on enamus muusikaajakirju, kriitikuid, kuulajad ja teised tegelinskid kiitnud taevani. Lisaks on neil ka suur toetajaskond teiste tuntud muusikute poolt. Üheks suurimaks fänniks on näiteks vana legend David Bowie, aga näiteks ka David Byrne, Björk, Beck ja mitmed teised.

“Funeral“ oli tõeline debüütplaatide teemant. Sellel plaadil on ainult üks negatiivne asi – vaid 10 lugu ent need vähesed kümme lugu on kõik äärmiselt head. Lauldakse see eest nii kodusest naabruskonnast, Haitist, auto tagaistmel sõitmisest, mässamisest ja paljust sellisest veel. Natuke kuuleb ka prantsuse keelt. Muusikaline pool on äärmiselt huvitav, kuna kõrv ütleb, et kasutatud on väga paljusi erinevaid ja huvitavaid instrumente - viiulist ja harfist kuni trummideni välja. Lugude sõnad on kõik head ja mõned päris tumeda tooniga. Kõige nimekamaks kujunesid albumilt lood "Rebellion (Lies)" ning “Neighbourhood #2 (Laika)". Plaadi lõpulugu "In the Backseat" paneb aga plaadile ilusa punkti.

Järg debüüdile albumina “Neon Pible“ ilmus 06.märtsil 2007. “Neon Bible“ ei ole küll nii nakkav ja hiilgav kui nende debüüt, aga igati korralik tulemus sellelegi vaatamata. Kui esimene album keerles peamiselt nende surevate lähedaste ümber, siis teine album on juba natuke globaalsema sisuga. Siiski süngetes toonides. Albumi süngemat poolt aitab veel eriti hästi esile kutsuda üks Kanada väike kirik, milles bänd oma albumit lindistas. Kumisev ja sügav oreliheli on kirss torditükil.

Albumi tulek põhjustas muusikaringkondades kõvasti sahinaid ja need tegid bändile head reklaami. Esimesel nädalal hüppas “Neon Bible“ kohe Billboardi edetabeli ja UK plaadimüügi tabelis teiseks, Kanadas haarati vankumatult esikoht ja mitmes riigis saavutati kõrgeid tabelikohti. Suur edu saatis ka singleid "Black Mirror" ja "Keep the Car Running". Kuna tegemist on väga võimsa kontsertbändiga, siis nende kontsertide pileteid olevat saada raskem kui tuumarelva USA valitsuselt.

Arcade Fire kolmas heliplaat "The Suburbs" sisaldab 16 pala ja ilmus 03.augustil 2010. Bänd on kinnitanud, et laulud on tõepoolest sõnumid viletsamat sorti äärelinnast (inspiratsiooniks Houston), mitte lihtlabased armastuslood. "The Suburbs" on pigem ühist teemat kandev (või ühist teemat kandvatest tsüklitest koosnev) album. Selliseid tervikuid pole viimastel aastatel olnud moes salvestada. Album suudab panna mõtlema sellele, et on olemas rikaste ja kuulsate kõrval täiesti tavalised inimesed. Kellel pole küll raha ja kuulsust, kuid neil on mõtted ja siirus elu vastu. Võimalused on piiratumad, kui nendel kes elavad kesklinnas moodsat elu. Nimekamad lood olid "Ready To Start", "Sprawl II (Mountains Beyond Mountains)" ja "We Used To Wait".

Arcade Fire võitis Los Angeleses 13.veebruaril 2011 toimunud Grammy muusikaauhindade galal üllatuslikult aasta albumi tiitli oma kolmanda albumiga "The Suburbs". Aasta parimaks tunnistati plaat veel 2011 aastal Juno Awardsil ja Brit Awardsil.

01.juunil 2011 tuli "The Suburbs/Month of May" 12″ singel.

16.detsembril 2011 lõpetas ansambel kontsert-tuuri ning avas videoga "Sprawl II (Mountains Beyond Mountains)" kodulehe http://www.sprawl2.com/

Ansambel salvestas loo "Abraham’s Daughter" filmile "The Hunger Games", mis esilinastus 23.märtsil 2012.

Arcade Fire järgmist albumit lindistati Jamaicas, Montrealis ja New Yorkis ning albumi produtseeris bänd ise koos LCD Soundsystemist tuttava James Murphyga ja teistehulgas Coldplay ja Björkiga töödanud Markus Dravsiga. Esimesel singlil "Reflektor" lisas taustalaulu omalt poolt ei keegi muu kui David Bowie ning video tegi sellele pikaajaline koostööpartner ning legendaarne video režissöör Anton Corbjin. 21.oktoobril avaldati teine lugu "Afterlife".

Aasta oodatuim indie album "Reflektor" ilmus 25.oktoobril 2013 Universal alt ning duubelplaadile mahtus 13 lugu. 22.novembril 2013 esitleti teise singli "Afterlife" videot, mille lavastas Emily Kai Bock.

10.jaanuaril 2014 esilinastus USA-s Spike Jonze film "Her", mille muusikas kõlasid Arcade Fire instrumentaallugudena nende viimaselt albumilt "Porno" ja "Supersymmetry".

26.mail 2014 tuli singel ja video "We Exist". 14.augustil 2014 tuli muusikavideo loole "You Already Know".

16.märtsil 2015 avaldas Will Butler oma esimese sooloalbumi “Policy”. Avalikkuseni olid jõudnud esmalt plaadi 8-st loost "Take My Side" ja "Anna".

9.aprillil 2015 tehti avalikuks singli "Something's Coming" Marcel Dzama lavastatud muusikavideo.

25.septembril 2015 anti albumist "Reflektor" välja uus versioon, millel 6 lisalugu ning "Flashbulb Eyes" remiks. Lisaks tuli dokumentaalfilm "Reflektor Tapes".

Sarah Neufeld ja Jeremy Gara tulid 26.veebruaril 2016 välja kaheksa instrumentaallooga albumiga "The Ridge". Lisaks avaldas Jeremy Gara 11.märtsil sooloalbumi "Limn", millel samuti 8 lugu.

27.jaanuaril 2017 avaldas bänd live-dvd "Arcade Fire: The Reflektor Tapes and Live at Earls Court". 19.jaanuaril ilmus lugu "I Give You Power".

1.juunil 2017 ilmus Arcade Fire singel "Everything Now" ning 16.juunil "Creature Comfort".

Bändi viies album "Everything Now" ilmus 28.juulil Columbia Recordsi alt ning sisaldas 13 rada. 30.juunil tuldi välja "Signs Of Life" ning 13.juulil "Electric Blue" videoga. Plaat müüs esimese nädalaga USA-s 100 tuhat koopiat ning oli Billboard 200 edetabeli #1.

15.märtsil 2018 tuli välja Arcade Fire muusikafilm "Money + Love", lavastajaks David Wilson.

Arcade Fire esines 6.augustil 2018 Riias, Mežapargi Rohelise teatri laval.

21.septembril tuli Richard Reed Parry välja sooloplaadiga "Quiet River of Dust Vol. 1". Helinäidetena avaldati varem lood "Sai No Kawara (River of Death)", "On the Ground" ja "I Was In The World (Was the World in Me)".

11.septembril 2020 ilmus trummari Jeremy Gara sooloalbum "Passerine Finale", millelt lugu "Wraith" esitles ta 10.juulil.

Will Butler sooloalbum "Generations" tuli välja 25.septembril ning sisaldas 10 lugu. Esimese loo "Surrender" koos videoga tegi ta avalikuks 14.juulil ning 19.augustil esitles ta "Close My Eyes" muusikavideot. Kolmas avaldatud lugu oli 16.septembril "Bethlehem".

3.novembril 2020 toimunud USA valimispäeva esinemisel esitas Arcade Fire seniavaldamata lugu "Generation A".

19.märtsil 2021 jõudis digikuulamisee Arcade Fire'i ja Owen Palletti Spike Jonze 2013. aasta filmile "Her" loodud heliriba, ja võimalik, et ajastus ei olegi nii ebakohane. "Her" räägib üksildasest Theodore'ist (Joaquin Phoenix), kes on kaotanud oskuse pärismaailmas suhteid luua ja armub hoopis oma Samantha-nimelisse tehisaruga virtuaalabilisse (Scarlett Johansson). See, mis tundus tollal täielik ulme, resoneerub praeguseks päriseluga veidi liigagi hästi. Maailm on vahepealse ajaga filmis kujutatule järele võtnud – ühiskonna sulgemine ja sunnitud isolatsioon on pannud inimesed üle maailma elama nagu hikikomori'd Jaapanis ning muutnud nad digitehnoloogiast sõltuvamaks kui kunagi varem.

14.mail 2021 andis Sarah Neufeld välja seitsme looga albumi "Detritus", mille avaloo "Stories" tegi ta avalikuks 10.veebruaril.

17.märtsil 2022 ilmus Arcade Fire kauaoodatud uus singel "The Lightning I, II". Muusikavideo lavastas Emily Kai Bock. Järgmiseks avaldati 27.aprillil lugu “Unconditional I (Lookout Kid)”.

6.mail tuli Columbia Recordsilt välja bändi uus album "WE", kus kõlab 10 lugu. Produtsentideks olid Nigel Godrich, Win & Régine.

Peale plaadi salvestamist, lahkus bändist Will Butler, kes 31.mail tõi välja soololood "A Stranger's House" ja "Nearer To Thee".