1986. aastal asutasid James Dean Bradfield (laul ja kitarr), Nicky Wire (kodanikunimega Nicky Jones, bass), Sean Moore (trummid) ja rütmikitarrist Flicker inspireerituna Sex Pistols’i kümnendast aastapäevast bändi nimega Betty Blue. Walesis Blackwoodis asutatud bänd seadis oma missiooniks ei rohkem ega vähem kui viia läbi rock ’n’ roll-i revolutsioon ajal, mil Briti muusikastseeni valitsesid transis kingapõrnitsejad ja näotud acid house-i vennad.

Neil kulus pea kaks aastat enne kui nad hakkasid oma ideid muusikalises vormis avaldama. Selle aja jooksul lahkus grupist Flicker ja järelejäänud trio muutis oma nime Manic Street Preachers’iks. Peagi sai Wire kaasüliõpilasest Swansea ülikoolis ja bändi varasemast autojuhist (loe: bändiliikmete sõbrast) Richey Edwards’ist grupeeringu uus rütmikitarrist. Algas demode lindistamine, augustis avaldati oma kulu ja kirjadega esimene singel “Suicide Alley”. See oli segu pungist ja hard rock-ist, võttes meeleolu poolest eeskuju sellistelt bändidelt nagu The Smiths ja Joy Division. Richey kommenteeris üllitist: “Me oleme kõigest kaheksakümnendatele iseloomulikust nii kaugel kui vähegi võimalik.” Singel sai nädalalehes “New Musical Express” kiitva arvustuse osaliseks. 1990 suvel avaldati taas oma tasku peal EP “New Art Riot”.

Meedias üsna suurt tähelepanu äratanud üllitisele järgnesid 1991 algul juba plaadifirma Heavenly Records alt välja antud singlid "Motown Junk" ja "You Love Us”. Avaldatud materjal ja mitte vähem ka bändi sütitavad esinemised, kus nad kandsid glamuurseid riideid, millest eriti kuulsad on nende loosungitega särgid, ja tugevat silmameiki, vasakpoolsed seisukohad ja teadlikult ohtlik image tekitasid muusikapressis üsna elavat vastukaja. Kuid pahatihti peeti neid pungi karikatuuriks. 1991 maikuus Richey poolt nädalalehe “New Musical Express” ajakirjanikule antud intervjuu ajal küsis leheneeger bändi tõekspidamiste ehtsuse kohta. Alguse sai vaidlus, mille jooksul Richey lõikas žiletiga külmalt oma käele sõnad “4 Real”. Antud vahejuhtumist sai sensatsioon, mille tulemuseks olid paljud artiklid ajakirjanduses ja plaadileping suure firmaga “Sony”. Paljud pidasid seda enesevigastamise trikki lihtsalt efektseks kaskadöörluseks, ent paari järgneva aasta jooksul sai selgeks, et tegu oli esimese hoiatava märgiga Richey vaimsest ebastabiilsusest. Kuna saareriigis oli maad võtmas britpop eesotsas Suede’ga, ei saavutanud Manic Street Preachers esialgu kuulsust, kuid neid oli siiski märgatud.

1991 juulis avaldatud "Stay Beautiful" oli Manicute esimene üllitis “Sony” alt, nagu ka nende esimene Briti singlitabeli TOP–40-sse jõudnud lugu. 1992 algul anti taas välja "You Love Us", mis jõudis juba TOP–20-sse. Sama aasta veebruaris ilmus nende paljukiidetud debüütkauamängiv “Generation Terrorists”. Manicud väitsid enesekindlalt, et selle müügitulemus ületab Guns N’ Roses’i tollase hittplaadi “Appetite for Destruction” oma. Aluse selle väitmiseks andis juba üsna suure ja väga pühendunud austajaskonna olemasolu. Seda tulemust küll ei saavutatud, ent bändi eneseusku see ei kõigutanud – nad püüdlesid edasi suurte läbimüükide ja dramaatiliste stseenide poole. Bänd lubas, et pärast esimese plaadi avaldamist lähevad nad laiali. Veelgi enam – nende sõnul peaks iga bänd seda tegema. Kuid sügiseks, mil ilmus nende esimeseks TOP–10 singliks saanud "Suicide is Painless (Theme from “MASH”)", sai selgeks, et see väide oli hea vaid jutuks. Nicky ja Richey ajasid lakkamatult intervjuudes jama suust välja, põhjates kõiki ja kõike alates new age-st kuni REM’i solisti Michael Stipe’ni. 1993 suvel ilmus võrreldes oma eelkäijaga võrdlemisi lihvitud ja peavoolulik kauamängiv “Gold Against the Soul”, millele sai osaks nii kiitvaid kui ka laitvaid retsensioone.

1993 detsembris, kui suri nende üks manager-idest ja bändiliikmete hea sõber Philip Hall, sai ajutiselt alguse grupi allakäiguspiraal. Peagi tabasid bändi sisemised pinged, milledest paljude allikaks oli Richey, eriti tema üha veidramaks muutuv käitumine. Viimane oli pidevalt probleemide kütkes – süvenev alkoholism ja anoreksia olid põhjused üha suurenevale depressioonile. Lisaks oli tal kalduvus tegeleda enesevigastamisega – kuulsaim vahejuhtum leidis aset kontserdil Taimaal, kus fänni antud nugadega lõikus ta enda rindkeret sedavõrd, et tal tuli paariks nädalaks haiglasse ravile pöörduda.

Seetõttu tuli grupil 1994. aasta algul esineda triona. Richey vaimne ebastabiilsus kajastub tugevalt ka grupi kolmandal, suvel 1994 avaldatud, albumil “The Holy Bible”, mis lindistati Walesis punaste laternate rajoonis. See külm ja kainestav, ent samas kaunis plaat sai märkimisväärselt positiivse kriitika osaliseks. Kuigi Manicute muusikaline reputatsioon oli taastatud ja alates oktoobrist mängis Richey taas bändis, andes ka hulga avameelseid intervjuusid oma haiguse teemal, ei olnud kõik siiski kaugeltki korras. Enne “The Holy Bible” Ameerikas avaldamist ja eelseisvat tuuri, kirjutas Richey 1. veebruaril 1995 end välja hotellist Londonis, et sõita oma Cardiffi’i korterisse. Ent ta kadus jäljetult, jättes maha passi ja krediitkaardid. Nädala pärast kuulutati ta kadunuks, tema hüljatud auto leiti kaks nädalat pärast kadumist Severen’i sillalt Inglismaa-Walesi piiri läheduses, kohast, kus sooritatakse palju enesetappe. Suve lõpuks, pärast mõningat otsimist, tunnistas politsei ta surnuks. Teda pole nähtud pärast kadumist ei elava ega surnuna. Kolm järelejäänud bändiliiget olid murtud, ent mitte löödud. Kuigi algul väitsid nad, et bänd ei ole võimalik ilma Richey’ta, otsustasid nad siiski jätkata triona, luues muuhulgas viimasest järelejäänud laulusõnadele muusika. Bänd andis uusi elumärke detsembris 1995, mil astuti üles The Stone Roses’i soojendusesinejana.

1996 ilmus singlitabelis hõbedakoha saavutanud “A Design for Life” – nende suurim hitt tänase päevani. Sellele järgnes mais järjekorras neljas kauamängiv “Everything Must Go”, mis oli suurepärane näide nende eesmärgist ühendada muusikas süda ja mõistus. See otsekohene, küps ja üllatavalt optimistlik album sai hea vastuvõtu osaliseks ning tegi Manicutest kogu maailmas peale USA suure nime. Ülejäänud aasta veedeti Suurbritannias tuuritades ja suurem osa saareriigi muusikapressist valis “Everything Must Go” aasta albumiks. Kuigi paljud vanemad fännid avaldasid kurvastust bändi konservatiivse imago pärast, ei takistanud see plaadil saavutamast mitmekordset plaatinaplaadi staatust Suurbritannias. Nüüd jäi siis veel USA vallutada. Alustuseks anti seal väikese hilinemisega plaat välja. Järgnema pidi tuur koos Oasis’ega. Kuid kahjuks pöörasid vennad Gallagher’id omavahel tülli ja Oasis jättis tuuri katki. Läbimurre Ameerikas lükkus seega tulevikku. Naaseti kodumaale, tuuritati seal ja aasta lõpus korjati kamaluga auhindu erinevatelt tseremooniatelt, nende seas ka Brit Awards’ilt, kus võidutseti nii parima live-bändi, parima albumi kui parima singli kategoorias. Peagi naaseti taas stuudiosse. Seal tehtud töö esimeseks viljaks oli nende esimene edetabeli esikohasingel “If You Tolerate This Your Children Will Be Next” – võimalik, et üks pikema pealkirjaga singleid popmuusika ajaloos.

Kauaoodatud viies stuudioalbum, “This Is My Truth, Tell Me Yours” nägi ilmavalgust augustis 1998 ning sisenes Briti albumitabelisse esikohale. See oli esimene kauamängiv, mis oli loodud täielikult ilma kadunud Richey osaluseta. Suuresti Walesi ajalugu ja elanikke käsitlevast kettast kujunes järjekordne müügihitt kõikjal Euroopas ja Aasias, ent USA-s seda isegi ei avaldatud, kuna bändil oli seal parasjagu käsil plaadifirma vahetamine. Tükk aega oldi sealmail lausa lepinguta, ent teine Suurbritannias plaatina-staatusesse tõusnud plaat suurendas huvi nende vastu ning nii avaldas Virgin USA-s pea aasta hiljem plaadi “This Is…” Nende läbimurre suurte nimede hulka sai veelkord kinnitust, kui ajakirja “Q” auhinnatseremoonial 1998. aastal valiti nad maailma hetke parimaks bändiks. See gala oli veel meeldejääv Nicky ja ta poolt varem solvatud Michael Stipe kohtumise poolest. 1999 Brit Awards’il saavutati esikoht nii parima bändi kui plaadi kategoorias, korrates oma eelmise albumi aegseid saavutusi ja saades samas esimeseks Briti bändiks, kes on võitnud mõlemas olulisemas auhinnakategoorias järjest kahe albumiga. Aastatuhandevahetusel esines bänd Walesi pealinnas Cardiff’is väljamüüdud staadionikontserdil “Leaving the 20th Century”.

Järgnes EP “Masses Against The Classes” avaldamine. Ehkki EP jõudis esikohale, oli see omamoodi vastuseks neid kommertsialiseerumises süüdistavatele kriitikutele – ei tehtud ju sellele non-album loole isegi videot, rääkimata mingist reklaamist. Kuigi Manics oli saanud osaks muusikatööstusest, mille vastu nad varem nii vihaselt võitlesid, olid nad siiski säilitanud piisavalt oma algusaegade viha ja vaimu. 1999 oldi paljude suurte festivalide peaesinejaks, lisaks esineti esimest korda üle kolme aasta teisel pool Atlandit.

2001 veebruaris sai neist esimene suur lääne bänd, kes esines kontserdiga Kuubal, 17. veebruaril Karl Marx’i teatris esitati esmakordselt ka oma uut materjali. Bänd ja selle looming said Fidel Castro poolt sooja vastuvõtu osaliseks. 2001 kevadel tulnud sõjaka nimega albumi "Know Your Enemy" plaadikaanele võiks kirjutada pika saatesõna, kus toonitatakse ansambli ühiskonnakriitilist ja imperialismivastast hoiakut, mis oli tagasipöördumine oma algusaegade poliitiliste vaadete avaldamise juurde. Manic Street Preachersi laulutekstid kubisevad nimedest, tsitaatidest ja vihjetest. Muusikalist inspiratsiooni ammutavad mässumeelsed waleslased sealtsamast, kust teisedki britpopparid - briti popmuusika varasalvest. Nad on osavad laulupunujad, käesoleval albumil ei avaldu määnikute võimed ja talent küll kõige eredamalt. "Found That Soul", "Ocean Spray", "Let Robeson Sing" ja "Freedom Of Speech" esitavad varasemast ajast tuttavat tipptaset, aga leidub ka hirmsaid kurioosumeid ("Wattsville Blues", "So Why So Sad", "Miss Europa Disco Dancer" - viimane äratab kuulajas halvimaid U2ga seotud noorpõlvemälestusi). Neist ilmus ühel päeval kaks singlit – "So Why So Sad" ja "Found That Soul”.

28. oktoobril 2002 avaldas bänd oma karjääri esimese best-of kogumiku “Forever Delayed”. Kuigi fännide arvates pole siin bändi just parimad lood, on siiski lisatud kaks uut - "Door To The River" ja "There By The Grace Of God". Viimane oli ka singel. 2003 aastal järgnes teine kogumik ”Lipstick Traces”, millel kõlasid singlite b-pooled, rariteedid ning kaverid.

Bändi seitsmes stuudioalbum ” Lifeblood” ilmus 1.novembril 2004 ning oli muusikaliselt kõvasti erinev, peale loo "There By The Grace Of God". Singliks siit oli meeletu "The Love of Richard Nixon". Albumiga kulges Inglismaal kontsertuur, millel kasutati esmakordselt taas teist soolokitarristi peale Richey lahkumist. Ometi oli tunda väsimust ning viimane etteaste anti 19.aprillil 2005 ning siis asutati end puhkusele. Fännide suvbel avaldati veel siiski EP ”God Save the Manics”.

Manic Street Preachers puhkab, kuid kitarrist ja vokalist James Dean Bradfield aktiveeerus soolomaterjaliga ja avaldas 2006 suvel singli „That’s No Way To Tell A Lie”. Tema sooloalbum „The Great Western” tuli välja augusti alul 2006 ning siin kõlas 11 kirglikku poprock laulu. ”Kuigi me eelmisel aastal otsustasime poistega muusika tegemisse teha väikese pausi, ei suutnud mina paar aastat laulmiseta olla,” põhjendab laulja sooloplaadi ilmumist. Plaadi kohta saab infot: www.jamesdeanbradfieldofficial.com

Septembris 2006 tuli Manic Street Preachersi bassimängija ja sõnadekirjutaja Nicky Wire läbinisti isiklik sooloalbum „I Killed The Zeitgeist”. Nicky mängis ka kõik instrumendid ise ja see on plaat iga Määniks-fänni plaadikogusse. Singlina ilmus siit ” "Break My Heart Slowly". ”A punk pop bulletin full of more ideas that most manage in a lifetime” ja plaadiinfot vaata veel: www.nickyssecresociety.com

9.mail 2007 tuli Manic Street Preachers uusim album „ Send Away The Tigers”, millele eelnes esimene singel „Your Love Alone Is Not Enough” koos The Cardigans solistiga Nina Persson. Basskitarrist Nicky Wire selgitas MTV News Internationalile pealkirja (ingl k „saatke tiigrid minema”) tagamaid: „See on üks suure briti koomiku Tony Hancocki ütlus. Kui me koos Richeyga (James – Manic Street Preachersi liige, kes 1995. a teadmata kadunuks jäi) ülikoolis õppisime, kuulasime me väikse makiga Hancocki kassette. Paratamatult paelub tema traagiline elu, nagu ka tema kahtlused ja hirmud ning tema alkoholism. Tal oli nende ilmumise puhuks oma fraas - "send away the tigers”. Ma arvan, et ka meid on saatnud paljud kahtlused ning ka mõningad hirmud. Olla bändis, mis alustab väiksena ning saab tohutult populaarseks; triumf, tragöödia... Me lihtsalt tahtsime sellest kõigest vabaneda, olla positiivsed ning teha seda, mida me kõige paremini oskame”. Nicky sõnade järgi on selleks vana hea rock and roll.

Teine singel viimaselt albumilt oli "Autumn Song", mis ilmus 23.juulil 2007. Maxile on lisatud seni avaldamata lood "The Long Goodbye", "Morning Comrades" ja "1404". Lisaks võib siit leida kaveri 1986 aasta McCarthy loost "Red Sleeping Beauty". Kolmas singel "Indian Summer" tuli 01.oktoobril 2007.

Juulis 2008 oli ansamblit võimalik näha Lätis Salacgrīvas toimuval Positivus AB festivalil. Bändi bassimees Nicky Wire teatas samas ansambli blogis, et kolmik alustab septembri lõpus tööd oma üheksanda plaadi kallal, nende järgmine plaat saab olema sama "tume" kui neile laiema tähelepanu toonud 1994 aasta album "The Holy Bible". Plaadi produtsendiks on Steve Albini ning albumi väljaandmiseni loodetakse jõuda mais 2009.

23.11.2008 kuulutatsid neljateistkümne aasta eest saladuslikult kadunuks jäänud Manic Street Preachersi kitarristi Richey Edwars'i sugulased ta ametlikult surnuks. Manic Street Preachers on viimased neliteist aastat kandnud Edwardsile üle ka tema osa bändi autoritasudest ja honoraridest. Kuna mees testamenti maha ei jätnud, kuuluvad Edwardsi autoritasud ja honorarid, mida tänaseks on tiksunud kokku ligi 400 000 naela tema vanematele.

Manic Street Preachers järgmine album "Journal For Plague Lovers" anti välja 18.mail 2009. Plaadil on 13 lugu.

Manic Street Preachers LP "Postcards From A Young Man" tuli 20.septembril 2010. Bänd valutas pead, kas see ei tulnud mitte liiga kaubanduslikult kõlav laulukogumik. Külalisteks on plaadil Duff McKagan, Ian McCulloch ning John Cale. Esiksingel "It's Not War) Just The End Of Love" ilmus nädal varem.

2011 alguses tuli singlina "Postcards From A Young Man".

Manic Street Preachers tähistas oma esimese singli "Motown Junk" ilmumise 21-st aastapäeva 31.oktoobril 2011 ilmunud 37-loolise kogumikalbumiga "National Treasures – The Complete Singles". Plaadile lisati üks uus lugu, ansambli The The 1983 aasta kaverdatud "This Is The Day", millele valmis ka video.

Bänd tähistas kogumiku ilmumist ainulaadse kontserdiga 17.detsembril O2-Arenal Londonis. Manic Street Preachers on kärjääri jooksul müünud üle 7 miljoni albumi ning ansamblit on parima bändi tiitliga auhinnatud muuhulgas The Brit -ja Q-Awards -gaaladel.

Hea kokkuvõte ansambli karjäärist on eriti deluxe-versioon, millega kaasneb DVD koos kõigi 38 videoga. 2012. aasta kevadel kavatseb bänd asuda järgmise albumi salvestamisele.

Manic Street Preachers esines Õllesummeril, 6. juulil 2012 ning 21. juulil Salacgrivas Positivus Festivalil.

2.novembril 2012 anti välja duubelalbumina juubeliversioon 1992 aasta plaadist "Generation Terrorists" (Legacy Edition).

16.septembril 2013 tuli album "Rewind The Film", millele eelnes nädal varem singel "Show Me The Wonder".

10.oktoobril 2013 avaldati Kieran Evans lavastatud muusikavideo loole "Anthem For a Lost Cause".

Bändi 11-s plaat "Futurology" ilmus 7.juulil 2014 ning sellel kõlab 13 lugu.

15.septembril 2014 tuli nimiloo "Futurology" maxi-singel, mille b-poolteks on lood "Antisocialmanifesto" ja "Kodawari", lisaks nimiloo R Seiliog remiks. Video avaldati VEVOs 12.augustil.

5.detsembril 2014 avaldati 20ndaks aastapäevaks koos lisamaterjaliga remasterdatud album "The Holy Bible".

21.mail 2015 võitis Manic Street Preachers Londonis maineka Ivor Novello auhinna inspiratsiooni kategoorias.

18.aprillil 2016 andis Manic Street Preachers kontserdi Tallinnas, Nordea Kontserdimajas oma neljanda kauamängiva “Everything Must Go” 20-nda juubeli tuuril.

Bändil oli au esitada Walesi 2016 aasta EM jalgpallitiimi hümni "Together Stronger (C’mon Wales)", mis avaldati 12.mail.

13.aprillil 2018 ilmus bändi album "Resistance is Futile", millel kõlas 12 lugu. 8.detsembril avaldati singel "International Blue". Muusikavideo lavastas Kieran Evans ning see tuli Vevos välja 9.jaanuaril. Järgmine singel "Dylan & Caitlin" tuli välja 9.märtsil ning "Liverpool Revisited" 6.aprillil.

Albumi kolmas singel "Hold Me Like A Heaven" koos muusikavideoga tuli välja 4.mail. Järgmine video looga "People Give In" avaldati 30.juulil.

17.jaanuaril 2019 näitas YouTube bändi dokumentaali "Truth & Memory", mis räägib 1998 aasta albumist "This Is My Truth Tell Me Yours".

14.juulil 2020 esitles James Dean Bradfield oma uue singli "The Boy From The Plantation" muusikavideot, mille autoriks Kieran Evans. 14.augustil andis ta välja albumi "Even Is Exile".

3.septemnril 2021 ilmus ansambli uus album "The Ultra Vivid Lament". 11 loo hulgas kõlab "The Secret He Had Missed" külalislauljaga Julia Cumming ning loos "Blank Diary Entry" soleerib Mark Lanegan. Esimene singel "Orwellian" toodi välja 14.mail. Teises loos "The Secret He Had Missed", mis avaldati 16.juulil, osaleb Julia Cumming USA rockbändist Sunflower Bean. Bändi 14-s stuudioalbum jõudis USA top 5-de.

8.oktoobril tuli plaadi loost "Complicated Illusions" välja muusikavideo, kus taas koostööpartneriks Kieran Evans.

Manic Street Preachers taasavaldas 9.septembril 2022 albumi "Know Your Enemy" ning seekord tuli 2001 aasta 22-looline plaat välja kahe eraldi albumina "Door To The River" ja "Solidarity". 22.juulil tuli välja seniavaldamata lugu "Rosebud" ning 26.augustil "Studies In Paralysis".

3.juulil 2023 tuli sooloalbumiga "Intimism" välja Nicky Wire. Plaadil kõlab 12 lugu.